Erinevus torustiku kaevetööde remondi ja kaevikuteta remondi vahel

Torujuhtme kaevamist ja kaevikuvaba kasutatakse erinevates olukordades. Torujuhtme kaevamist kasutatakse tavaliselt suurtes avalikes rajatistes infrastruktuuri ehitamisel, nagu kiirraudtee, maanteed, metrood jne; kaevikuta meetodeid kasutatakse peamiselt kaitset vajavates piirkondades. Maa-alune toruvõrk, vähendades keskkonnareostust ja vähendades tsiviilõhukaitsealade paksust. Samas kasutatakse kaevikuta meetodeid laialdaselt ka piirkondades, kus on palju vajalikke pinnasekihte ning kaevikuvaba tehnoloogiat kasutatakse ka osade maa-aluste saastunud alade taastamisel.

Kaevikuteta tehnoloogia jaguneb poolkaevamiseks ja täielikult mittekaevatavaks. Poolkaevamine tähendab, et osa liinist ei vaja alajaamade kaevamist; täielik mittekaevamine tähendab, et kogu liin ei vaja pinnase kaevamist. See on väga terviklik tehnoloogia. Tehnoloogiat kasutatakse traditsioonilise kaevamise puuduste korvamiseks. Selle eeliseks on lühike ehitusperiood, väike keskkonnamõju, madal hind jne ning see sobib linnapiirkondadesse, iidsete hoonete kaitsealadele ja mujale.

Traditsiooniline torujuhtme paigaldusviis on kaevetööd, mis nõuab suurel hulgal pinnase väljakaevamist ning torustiku läbimise piirkonnast hoonete, teede, haljasalade jms eemaldamist. Torujuhtme kaevamise eelisteks on kiire ehituskiirus ja küps ehitustehnoloogia, mis sobib suuremahuliste projektide jaoks. Vastavad puudused on aga ilmsed. Ühest küljest põhjustab pinnase kaevamine maapinnale suurt kahju, mis põhjustab keskkonnareostust, liinide vahekauguse lühenemist ja muid probleeme. Seevastu ehitus nõuab kohapeal suurel hulgal pinnase ja kivi teisaldamist, mis toob kaasa märkimisväärsed ehituskulud.